Kõik algas veidi üle aasta tagasi, kui Lauri rääkis, et ühel meie ühisel tuttaval vedeleb maal kuuri all kaks väikest purjekat. Käisime neid korra isegi vaatamas, aga tehinguks tookord veel ei läinud. Meil polnud neid kuskil hoida ja kogu see töö ja vaev, mis nendega kaasneb, tundus liiga vaevarikas. Aga hing ei andnud rahu - kaks ajaloolist purjekat lihtsalt kopitavad niisama.

Eelmisest sügisest alates haldab John kogu Oiu sadamat. Seega - ruumiprobleem lahenes justkui iseenesest. Talvel asutatud Meltemi Jahtklubi januneb uute purjekate järele ja meie Heddiga ei suuda enam ilma purjetamiseta elada. Vanad purjekad ei maksa ka nii palju, et nüüd kartulikoori sööma peaks... Olukord oli soodsaks muutunud. Ja vabandused otsa saanud. Nii me siis sõitsimegi Tabiverre, laadisime Finni ja kahese Laseri käru peale ja viisime värsked hoolealused Võrtsjärve äärde nende uude koju. 

Me Heddiga oleme nüüdsest Finni ja Karl ning Kert Laseri uued õnnelikud omanikud. Uskumatu kui vähe on inimesel õnneks vaja - ühte päevi näinud paarisajaeurost ujuv-alust, millel hetkel pole veel purjegi. See loll irve on juba mitu päeva kestnud ja ilmselt mõnda aega veel meie nägudelt ei haju. 

Laser on nii komplektne, et sõidab ilmselt esimest korda juba nädala pärast. Finniga on tööd rohkem. Kõik peenemad vidinad - blokid, knaabid, konksud, soodid ja isegi roolirautis on küljest ära kruvitud. Aga saavad peagi tagasi oma kohale keeratud. Enne veel hooldame ära põhja - kere on üldiselt korralik ja aukudeta. Purje saame loodetavasti kätte järgmise nädala jooksul. 

Mis aga kõige olulisem - ühte ilusat purjeka nime oleks vaja... :)