Võrtsjärve nädala regatt e. purjelaager 2018
Eelmisel aastal jäid Võrtsjärve Nädala Regati muljed täitsa kirjutamata. Ega vanu asju polegi mõtet meenutada.. Selleaastane purjelaager oli aga tunduvalt pikema eelmängu/sissejuhatusega kui varasemad. Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb ikkagi alustada eelmisest aastast.
Võrtsjärve Nädala Regatt ja M-klassi purjekad
Juba aaaaaaaaastaid on Võrtsu nädala raames peetud Tartu linna meistrivõistlusi purjetamises. Kõige auväärsem on kolmest vanast purjekast moodustatud M klass. Umbes 50-70 aastat vanasid purjekaid on aegade jooksul pärandatud isadelt poegadele ja nüüdseks on need jõudnud meie põlvkonna kätte. Alo pärandas oma hästi hoitud Kiuri Johnile, Richard hoolitseb juba mõned aastad vanaisa M1-e eest ja Vahuri Meigas on nüüd Endli hoole all.
Nii vanadel paatidel on palju remonti vajavaid osi. Näiteks kere, tekk, mast, poom, purjed... Ehket lõputu töö. Võtsime sel aastal ette vanurite põhjad. Paar nädalat hiliseid õhtuid ja pikki öid lihvimist, pahteldamist, epo-lamineerimist, uuesti lihvimist, värvimist ja valmis nad saidki. Ja head said. Meie Kiuri põhi on sile nagu beebi pepu :) Lõpetasime töö alles reede õhtul ja laupäeva hommikuks oli vaja Kiur kenasti Tamme poldrile pühapäevast starti ootama viia.
Aga nagu ikka, ei läinud kõik just plaanipäraselt. Reede õhtuks planeeritud (või pigem paratamatult jäänud) üleviimine Oiult Tammele oli omaette tsirkus. Tuult oli mehemoodi, aga meeskonda vähe selle vana ülepurjestatud jahi jaoks. Nii need kolm veidi hulljulget - John, Heddi ja Aivar - saidki viimased jupid külge alles hilisõhtul ja startisid alles 12 paiku öösel. Paari tunniga jõudsid siiski tervelt kohale nii meeskond kui jaht.
Laupäevaõhtuseks avamiseks olin minagi oma hipi-käruga kohale jõudnud ja laager võis alata. Nagu ikka - esimesel õhtul avamine - rivistus ja kõned ning siis muljetamine. Paljusid iga-aastaseid laagrijörme muul ajal ei näegi ja kõigil vaja viimased uudised vahetada.
Tondisaare maraton
Pühapäeval pidasime maha traditsioonilise Tondisaare maratoni. Minul esialgu polnudki plaani sõitma minna, sest M-klassi sellise tuulega välja ei saadetud. Ainult M1, millele olid külgedele kaks pantooni lisaks pandud, oli stardivalmis. Jalutasin laagriplatsil veel pidžaamas ringi, kui Mikk mind M1 pardale käsutas. Tõmbasin tormikad uneriietele peale ja kummikud jalga ning jooksin starti. Tuul polnud eriti järele andnud (kui õigesti mäletan, siis nii umbes 7m/sek) ja väiksemate svertpaaridega oli selle distantsi läbimine paras väljakutse. Mina sõitsin Richardi ja M1-st moodustatud trimaraani meeskonnas. Meid oli seal õige paras kamp. Brigita, Pille-Mari, Mikk-Mait, Lumi ja veel mitumitu väiksemat ja suuremat purjetajat. Esimene pool sõidust läks täitsa käbedalt. Laine viskas üle pea aga hoog oli sees ja juhtisime pikalt. Meist eespool olid vaid kaks 470-t.
Minu koht oli kohe masti kõrval. Kreenis olles hoidsin seal vantidest kinni ja tundsin, kuidas iga paudiga vandid rohkem ja rohkem pingesse lähevad ja kriuksuvad. Kui olime Tondika alla jõudnud läks nii kiireks pautimiseks, et ma ei jõudnud isegi vaadata, kuidas Guitsibaaril läheb. Kui uuesti hoo üles saime, andis aga üks ammu unustatud "ajutiseks lahenduseks" pandud karabin järele, lasi ühe vandi lahti ja mast tuli kanna pealt maha. Ei käind isegi erilist pauku. Järsku oli puri vees ja meie maraton sõidetud. Sahmisime kiirelt purje kokku, poomi ja masti tõmbasime laeva sisse. Alo tuli päästekaatriga ja pukseeris meid koju pettumus, niiskus ja külm kontides. Aasta varem katkestasin ka Endli meeskonnas Tondika maratoni tuulepuuduse tõttu. Tookord paistis päike lagipähe ja tuulepoegagi ei olnud. Ehk uuel aastal õnnestub finišini vastu pidada.
Võistlussõidud
Esmaspäevast algasid võistlussõidud eri klassides. Meie oma tiimiga (John, Lauri, Heddi ja mina) olime mitmed korrad koos trenni teinud, õhtute kaupa Kiuri põhja lihvinud ja ootused laagri osas olid suured. Aga no klassika. Juba teisel lühirajasõidul rebenes meie vana purjekalts vana paiga kõrvalt. Polnudki muud teha, kui kaldale tagasi pöörduda. Õhtul toodi õmblusmasin välja ja hommikuks oli puri... ei saa öelda, "nagu uus"... aga vähemalt ühes tükis.
Teisipäeval oli päike väljas ja tuul vaibunud ning suurema osa ajast "seisime võidu" või ootasime tuult. Me Heddiga saime Ivarilt kingituseks kaks vana Finni purje, mida siis StormDestroyer4000-le masti üritasime tõmmata. Üks täitsa klappis ja meie Stormy sai üle pika aja purje üles. Lisaks pusserdasime külge roolirautise ja mastikanna. Meie kollane nunnu võttis täitsa päris purjeka kuju.
Kolmapäevased võistlussõidud meil just liiga hästi ei läinud. Oli paremaid ja kehvemaid, aga näha oli, et miski justkui on viltu. Ei tea, kas oli asi selles igivanas purjes, mis meid edasi ei kandnud või ei toiminud meeskonnatöö nii nagu peab. Igatahes olid teised tiimid kiiremad. Kui võistlused läbi, suundusime traditsioonilise latika suitsetamise juurde. Õhtul aga hakkas kuuri all kummitama ja vana hea Guitsi vaim tuli välja. Mohijtot voolas ja isegi purjelaagri legendaarsemad vanahärrad tulid uudistama.
Neljapäev oli mõnevõrra põnevam. Meie tiimiga liitus Johni tütar Hanna. Paigutasime ta positsioonile minu ja Heddi vahele. Ühe kiirema sõidu käigus, kui ümber-istumis-süsteemi järgi olime enda käsutusse saanud M1, mille tekk on pigem kinnine (ainult kaks ruutmeetrist väiksemat auku, millest ühte pidime mahtuma toimetama mina ja John ning teise Lauri ja Heddi), tuli Hannal istuda sileda teki peal purjeka keskosas. Seal ei ole just palju kohti, kust kinni hoida ja nii ta vaeseke manöövri käigus maha libisema hakkaski. Õnneks Heddi märkas ja püüdis ta kinni. Aga ise käis selle operatsiooni käigus üle parda. Tegime kiire kannaka, korjasime oma foka-naise uuesti peale ja põrutasime edasi finišhi suunas. Sõidu võitu me muidugi jälle kätte ei saanud.
Pärastlõunal tegi aga Võrtsjärve näkk meile veel ühe üllatuse. Enamvähem stabiilsena püsinud tuul hakkas keerutama. Olime oma sõidus Endli järel teisel kohal ja Rixil veidi eest ära sõitnud. Kihutasime parasjagu tagantuules finiši poole (John roolis, mina masti juures poomi hoidmas, Lauri ja Heddi vööris fokaga tegelemas) kui järsku tõusime laine harjale ja surfisime Endlist mööda nagu postist. Järsku John karjus: "purjed alla või me lähme ümber". Mina hüppasin masti juurde valle vabastama - endal näpud nagu makaronid. Aeg hakkas venima. Ja loomulikult ei tulnud täiesti korralikult puhitud otsad kohe lahti vaid oli vaja kiirelt pusasid harutada. Klassika. Ükskõik kui korralikult seda teha, kriisiolukorras on otsad sõlmes nagunii. Õnneks saime purjed siiski alla ja Kiur napilt ei sukeldunud vee alla. Endlil õnnestus ka M1 vee peal hoida. Ainuke, kes korraliku litaka sai, oli jälle Rix. Ta olla jõudnud veel napilt meeskonnale karjuda, et me lähme kohe ümber ja üle nipli ta oligi. Meigas jäi õnneks terveks. Ainult vett oli silmini täis. Päris ära ei uppunud ja kaater lohistas kanalisse. Tunnike tööd hauskritega ja nagu poleks midagi juhtunud.
Õhtul toimus iga-aastane laagri oksjon, kus läheb alati müüki igasugu põnevat kraami. Mõnest tillukesest purjeka vidinast vanade tormikate ja purjedeni. Müüakse maha nii kunst kui käsitöö ja kogu teenitud raha läheb laagri toimumise toetuseks. Meie Alo, Heddi ja Karliga saime tutikad riided endale. Hets ostis ära Lauri vana 4-eurose tormika, millega Assooridel laineid mõõtsime, mina sain roolirattaga kampsuni, Alo ristiisa T-Särgi ja Karl kaptenile kohase valge ülikonna. Kui oksjon peetud, süttisid grillid ja pannkoogiõhtu läks hooga käima.
Viimasel päeval M-klassi purjekad jälle sõitu ei läinud. Aga kohal oli Saadjärve katamaraaniklubi ja vaatemängu jätkus. Parve pealt oli hea vaadata, kuidas need iga natukese aja järel jälle külili vees olid. Treilerjahid võtsid veel viimast korda mõõtu ja pärastlõunal autasustasime parimaid. Meile seekord pronksmedal. Kolmest võistkonnast kolmas koht, aga eks me teeme omad järeldused ja uuel aastal püüame paremini.
Pakkisime laagri kokku ja jätsime hüvasti lahkujatega. Aga osa seltskonda ei saanud kuidagi Tammelt minema ja nii me jätkasime väiksema pundiga sauna ja tralliga Kaatri puhkemajas. Lõpuks käisime ära ka kolme kivi juures ja alles varavalges pugesin oma hipi-vagunisse tuttu.
Juba aaaaaaaaastaid on Võrtsu nädala raames peetud Tartu linna meistrivõistlusi purjetamises. Kõige auväärsem on kolmest vanast purjekast moodustatud M klass. Umbes 50-70 aastat vanasid purjekaid on aegade jooksul pärandatud isadelt poegadele ja nüüdseks on need jõudnud meie põlvkonna kätte. Alo pärandas oma hästi hoitud Kiuri Johnile, Richard hoolitseb juba mõned aastad vanaisa M1-e eest ja Vahuri Meigas on nüüd Endli hoole all.
Nii vanadel paatidel on palju remonti vajavaid osi. Näiteks kere, tekk, mast, poom, purjed... Ehket lõputu töö. Võtsime sel aastal ette vanurite põhjad. Paar nädalat hiliseid õhtuid ja pikki öid lihvimist, pahteldamist, epo-lamineerimist, uuesti lihvimist, värvimist ja valmis nad saidki. Ja head said. Meie Kiuri põhi on sile nagu beebi pepu :) Lõpetasime töö alles reede õhtul ja laupäeva hommikuks oli vaja Kiur kenasti Tamme poldrile pühapäevast starti ootama viia.
Aga nagu ikka, ei läinud kõik just plaanipäraselt. Reede õhtuks planeeritud (või pigem paratamatult jäänud) üleviimine Oiult Tammele oli omaette tsirkus. Tuult oli mehemoodi, aga meeskonda vähe selle vana ülepurjestatud jahi jaoks. Nii need kolm veidi hulljulget - John, Heddi ja Aivar - saidki viimased jupid külge alles hilisõhtul ja startisid alles 12 paiku öösel. Paari tunniga jõudsid siiski tervelt kohale nii meeskond kui jaht.
Laupäevaõhtuseks avamiseks olin minagi oma hipi-käruga kohale jõudnud ja laager võis alata. Nagu ikka - esimesel õhtul avamine - rivistus ja kõned ning siis muljetamine. Paljusid iga-aastaseid laagrijörme muul ajal ei näegi ja kõigil vaja viimased uudised vahetada.
Tondisaare maraton
Pühapäeval pidasime maha traditsioonilise Tondisaare maratoni. Minul esialgu polnudki plaani sõitma minna, sest M-klassi sellise tuulega välja ei saadetud. Ainult M1, millele olid külgedele kaks pantooni lisaks pandud, oli stardivalmis. Jalutasin laagriplatsil veel pidžaamas ringi, kui Mikk mind M1 pardale käsutas. Tõmbasin tormikad uneriietele peale ja kummikud jalga ning jooksin starti. Tuul polnud eriti järele andnud (kui õigesti mäletan, siis nii umbes 7m/sek) ja väiksemate svertpaaridega oli selle distantsi läbimine paras väljakutse. Mina sõitsin Richardi ja M1-st moodustatud trimaraani meeskonnas. Meid oli seal õige paras kamp. Brigita, Pille-Mari, Mikk-Mait, Lumi ja veel mitumitu väiksemat ja suuremat purjetajat. Esimene pool sõidust läks täitsa käbedalt. Laine viskas üle pea aga hoog oli sees ja juhtisime pikalt. Meist eespool olid vaid kaks 470-t.
Minu koht oli kohe masti kõrval. Kreenis olles hoidsin seal vantidest kinni ja tundsin, kuidas iga paudiga vandid rohkem ja rohkem pingesse lähevad ja kriuksuvad. Kui olime Tondika alla jõudnud läks nii kiireks pautimiseks, et ma ei jõudnud isegi vaadata, kuidas Guitsibaaril läheb. Kui uuesti hoo üles saime, andis aga üks ammu unustatud "ajutiseks lahenduseks" pandud karabin järele, lasi ühe vandi lahti ja mast tuli kanna pealt maha. Ei käind isegi erilist pauku. Järsku oli puri vees ja meie maraton sõidetud. Sahmisime kiirelt purje kokku, poomi ja masti tõmbasime laeva sisse. Alo tuli päästekaatriga ja pukseeris meid koju pettumus, niiskus ja külm kontides. Aasta varem katkestasin ka Endli meeskonnas Tondika maratoni tuulepuuduse tõttu. Tookord paistis päike lagipähe ja tuulepoegagi ei olnud. Ehk uuel aastal õnnestub finišini vastu pidada.
Võistlussõidud
Esmaspäevast algasid võistlussõidud eri klassides. Meie oma tiimiga (John, Lauri, Heddi ja mina) olime mitmed korrad koos trenni teinud, õhtute kaupa Kiuri põhja lihvinud ja ootused laagri osas olid suured. Aga no klassika. Juba teisel lühirajasõidul rebenes meie vana purjekalts vana paiga kõrvalt. Polnudki muud teha, kui kaldale tagasi pöörduda. Õhtul toodi õmblusmasin välja ja hommikuks oli puri... ei saa öelda, "nagu uus"... aga vähemalt ühes tükis.
Teisipäeval oli päike väljas ja tuul vaibunud ning suurema osa ajast "seisime võidu" või ootasime tuult. Me Heddiga saime Ivarilt kingituseks kaks vana Finni purje, mida siis StormDestroyer4000-le masti üritasime tõmmata. Üks täitsa klappis ja meie Stormy sai üle pika aja purje üles. Lisaks pusserdasime külge roolirautise ja mastikanna. Meie kollane nunnu võttis täitsa päris purjeka kuju.
Kolmapäevased võistlussõidud meil just liiga hästi ei läinud. Oli paremaid ja kehvemaid, aga näha oli, et miski justkui on viltu. Ei tea, kas oli asi selles igivanas purjes, mis meid edasi ei kandnud või ei toiminud meeskonnatöö nii nagu peab. Igatahes olid teised tiimid kiiremad. Kui võistlused läbi, suundusime traditsioonilise latika suitsetamise juurde. Õhtul aga hakkas kuuri all kummitama ja vana hea Guitsi vaim tuli välja. Mohijtot voolas ja isegi purjelaagri legendaarsemad vanahärrad tulid uudistama.
Neljapäev oli mõnevõrra põnevam. Meie tiimiga liitus Johni tütar Hanna. Paigutasime ta positsioonile minu ja Heddi vahele. Ühe kiirema sõidu käigus, kui ümber-istumis-süsteemi järgi olime enda käsutusse saanud M1, mille tekk on pigem kinnine (ainult kaks ruutmeetrist väiksemat auku, millest ühte pidime mahtuma toimetama mina ja John ning teise Lauri ja Heddi), tuli Hannal istuda sileda teki peal purjeka keskosas. Seal ei ole just palju kohti, kust kinni hoida ja nii ta vaeseke manöövri käigus maha libisema hakkaski. Õnneks Heddi märkas ja püüdis ta kinni. Aga ise käis selle operatsiooni käigus üle parda. Tegime kiire kannaka, korjasime oma foka-naise uuesti peale ja põrutasime edasi finišhi suunas. Sõidu võitu me muidugi jälle kätte ei saanud.
Pärastlõunal tegi aga Võrtsjärve näkk meile veel ühe üllatuse. Enamvähem stabiilsena püsinud tuul hakkas keerutama. Olime oma sõidus Endli järel teisel kohal ja Rixil veidi eest ära sõitnud. Kihutasime parasjagu tagantuules finiši poole (John roolis, mina masti juures poomi hoidmas, Lauri ja Heddi vööris fokaga tegelemas) kui järsku tõusime laine harjale ja surfisime Endlist mööda nagu postist. Järsku John karjus: "purjed alla või me lähme ümber". Mina hüppasin masti juurde valle vabastama - endal näpud nagu makaronid. Aeg hakkas venima. Ja loomulikult ei tulnud täiesti korralikult puhitud otsad kohe lahti vaid oli vaja kiirelt pusasid harutada. Klassika. Ükskõik kui korralikult seda teha, kriisiolukorras on otsad sõlmes nagunii. Õnneks saime purjed siiski alla ja Kiur napilt ei sukeldunud vee alla. Endlil õnnestus ka M1 vee peal hoida. Ainuke, kes korraliku litaka sai, oli jälle Rix. Ta olla jõudnud veel napilt meeskonnale karjuda, et me lähme kohe ümber ja üle nipli ta oligi. Meigas jäi õnneks terveks. Ainult vett oli silmini täis. Päris ära ei uppunud ja kaater lohistas kanalisse. Tunnike tööd hauskritega ja nagu poleks midagi juhtunud.
Õhtul toimus iga-aastane laagri oksjon, kus läheb alati müüki igasugu põnevat kraami. Mõnest tillukesest purjeka vidinast vanade tormikate ja purjedeni. Müüakse maha nii kunst kui käsitöö ja kogu teenitud raha läheb laagri toimumise toetuseks. Meie Alo, Heddi ja Karliga saime tutikad riided endale. Hets ostis ära Lauri vana 4-eurose tormika, millega Assooridel laineid mõõtsime, mina sain roolirattaga kampsuni, Alo ristiisa T-Särgi ja Karl kaptenile kohase valge ülikonna. Kui oksjon peetud, süttisid grillid ja pannkoogiõhtu läks hooga käima.
Viimasel päeval M-klassi purjekad jälle sõitu ei läinud. Aga kohal oli Saadjärve katamaraaniklubi ja vaatemängu jätkus. Parve pealt oli hea vaadata, kuidas need iga natukese aja järel jälle külili vees olid. Treilerjahid võtsid veel viimast korda mõõtu ja pärastlõunal autasustasime parimaid. Meile seekord pronksmedal. Kolmest võistkonnast kolmas koht, aga eks me teeme omad järeldused ja uuel aastal püüame paremini.
Pakkisime laagri kokku ja jätsime hüvasti lahkujatega. Aga osa seltskonda ei saanud kuidagi Tammelt minema ja nii me jätkasime väiksema pundiga sauna ja tralliga Kaatri puhkemajas. Lõpuks käisime ära ka kolme kivi juures ja alles varavalges pugesin oma hipi-vagunisse tuttu.