Trennidest ülevaatlikult
Aeg on lennanud kiiremini, kui tavaliselt ja tihedate purjetreeningute kõrvalt on blogi kirjutamiseks mahti jäänud tunduvalt vähem, kui lootsin. Juba ongi käes 30. juuni ja nädala pärast on see kaua oodatud võistlus seljataga. Püüan siiski viimase pooleteise kuu jooksul tehtud treeningsõidud ja õpitud õppetunnid ühte postitusse kokku võtta.
Meeskondade moodustamine
Kui me Johniga esimest korda tulime mõttele, et ma võiksin päriselt oma meeskonna kokku panna ja trennis käima hakata, oli plaan lihtne - valin endale 2 soodimeest ja ühe varumehe ning püüame siis kahe kuu jooksul korra nädalas Võrsjärvel käia. Aga kuidagi märkamatult tekkis huvilisi nii palju, et mul läks valimine päris keeruliseks. Vahepeal süüdistati mind isegi soolises diskrimineerimises :P Lõpuks jagasime kogu selle kamba kaheks - tüdrukud ühes, poisid teises tiimis. Kuigi pean tunnistama, et alguses ei osanud ma seisukohta võtta, kas olen sellise asjade käiguga rahul või mitte, saan nüüd kindlalt öelda, et meil on väga vinge naiskond ja poistel läheb meile ära tegemine päris raskeks.
Poiste tiimil vahetus alles üle-eelmisel nädalal ka roolimees, sest match race'i reeglite järgi ei tohi võistlussõitude vahel selle positsiooni inimest vahetada. Soodimehi võib. Silveri töökohustused ei luba tal 100% kohal olla ja selle koha sai endale Marko.
Treeningute ülesehitus
Tavaliselt veetsime järvel umbes 2h. Pluss sadamas ettevalmistuseks ja hiljem laeva korda seadmiseks kuluv tunnike. Esimese korra sõitsime koos Johniga. Tema tegi sadamast väljasõidu ja sildumis-manöövrid, aga ülejäänud aja olin roolis mina. Tema karm kuid õiglane pilk kuklas :) Selline korraldus sobis hästi, sest üksi poleks ma seal midagi teha osanud... Teiste juhendamisest rääkimata.
13. mai oli pöördeline päev (tegelikult oli see juba teine trenn), kui John teatas, et me Heddi, Marko ja Lauriga sõidame MannJaana ehk suurema purjekaga ja tema tuleb Cumulusega kõrvale meid kottima. Mul oli korraks päris ärev olla. Järvele jõudes aga enesekindlus pisut taastus, sest tegelikult teadsin ju küll, mis vaja teha on. Lihtsalt ma polnud varem pidanud neid otsuseid ise vastu võtma. Ülesandeks näitas John meile kätte kaks märki, mille ümber me "soolikat" sõitma pidime. Ma ütleks, et saime esimese omapäi sõidu kohta päris hästi hakkama ja ainult ühe korra sõitsime meremärgile otsa. Õnneks laev ühtegi kriimu ei saanud ja märk jäi ka sinna püsti, kus ta olema pidi. Viga tekkis sellest, et me ei osanud veel laeva kabariite, tuule tugevust ja lainete mõju õigesti hinnata ning üritasime märgist liiga lähedalt mööda sõita. Tuul ja laine kandsid suure purjepinnaga suure laeva minu arvestatud trajektoorilt kõrvale.
Ülejäänud trennid toimusidki sarnaselt. Mõnikord, kui ajad paremini klappisid ja meid rohkem oli, jagasime tiimid kahe laeva vahel ära ja püüdsime omavahel võistelda. Aga kuna laevad on nii erinevad, siis tegelikult väga ärevaks ei läinudki. MannJaana oli igal juhul kiirem. Isegi, kui meeskonnaks oli kamp algajaid.
Üllatustrenn RS Teradega
Ühel õhtul kui meil oli trenniaeg kokku lepitud, aga tuult eriti polnud, olime peaaegu loobumas, kui Johnil tuli hoopis vallatum mõte. Järgmisel päeval pidi ta Viljandis väikeste RS Tera paatidega laste promo-üritust tegema. RS Tera on sisuliselt tänapäevane Optimist. Ühe purjega ühele inimesele mõeldud pisike purjekas. Laevad olid nii uued, et polnud isegi veel kile seest välja võetud ja kõik soodid, seeklid, purjed, poomid, mastid ja muu mudru tuli meil endil kokku panna.
Olime trennis neljakesi - Lauri, Marko, Merle ja mina. Terasid oli kolm, seega tegime sõite vahetustega. Ülesandeks oli sõita stardilaeva (Cumuluse) ja ühe toodri vahel vastupäeva kaks ringi. Samamoodi kahe märgi vahel tuleb meil ka võistlusel purjetada.
Tundsin esimest korda, et ma hakkan lõpuks ometi päriselt aru saama, mis ma teen. Väikese paadiga on iga liigutus kohe tunda, mitte nagu suurematel jahtidel, et keerad korra rooli ja ootad siis oma pool minutit, mis juhtuma hakkab. Väike paat ei andesta ühtegi viga. Veidi valele poole kallutamine või järsem liigutus võib lõppeda suplusega. Tol õhtul väga suurt tuult polnud, niiet meist mitte keegi ümber ei käinudki. Kahjuks. See kogemus meil ongi saamata... Aga hiljemalt võistluse ajal see siiski juhtub. Ma olen täitsa kindel.
Viimane trenn ja esimest korda omapäi järvel
Eile juhtus täitsa kogemata nii, et viimases trennis lendasid pojad pesast välja. Tegime Silveri, Marko ja Lauriga esialgu väikse ringi järvel koos koju kiirustava Johniga. Õhtu oli nii mõnus - päike soe ja tuult eriti polnud,et meie ei tahtnud kuidagi veel koju minna. Leppisime kokku, et laevateelt välja kivide otsa ei sõida, purje pakime pärast sõitu kenasti ära ja võtme jätame mati alla. Suurema tseremooniata andis ta seega laeva meie hoolde ja alles autoga koju sõites taipasin, et see oli esimene kord, kui jahi roolis olin ja Johni isegi mitte läheduses polnud. Päris uhke tunne :)
Kõige tähtsamad õppetunnid:
1. Roolimees peab end väga selgelt väljendama. Mitte et "Laske järgi või tõmmake peale või tehke midagi"... Käskluse adressaadi nimi ja konkreetne ülesanne ühte lausesse!
2. Maru rahulik tuleb olla. Kui kreen läheb liiga suureks, tuleb keerata vastu tuult või paluda soodimehel grooti järgi lasta.
3. Manöövrid tuleb minusugusel käpardil veel enne soorituse tegemist läbi mõelda. Muidu võib näiteks roolipinniga ribidesse saada ja paar nädalat rannahooaja alguses käelaba suuruse sinikaga kõhul ringi käia...
4. Inimestele, kes pole varem purjeka peal käinud, tuleb enne väljasõitu pisut põhilisi asju seletada. Näiteks, et laev peabki kreenis olema ja et laevas liikudes peaba alati üks käsi kusagilt kinni hoidma.
5. Purjetamine on maailma kõige ägedam hobi :)
Kui me Johniga esimest korda tulime mõttele, et ma võiksin päriselt oma meeskonna kokku panna ja trennis käima hakata, oli plaan lihtne - valin endale 2 soodimeest ja ühe varumehe ning püüame siis kahe kuu jooksul korra nädalas Võrsjärvel käia. Aga kuidagi märkamatult tekkis huvilisi nii palju, et mul läks valimine päris keeruliseks. Vahepeal süüdistati mind isegi soolises diskrimineerimises :P Lõpuks jagasime kogu selle kamba kaheks - tüdrukud ühes, poisid teises tiimis. Kuigi pean tunnistama, et alguses ei osanud ma seisukohta võtta, kas olen sellise asjade käiguga rahul või mitte, saan nüüd kindlalt öelda, et meil on väga vinge naiskond ja poistel läheb meile ära tegemine päris raskeks.
Poiste tiimil vahetus alles üle-eelmisel nädalal ka roolimees, sest match race'i reeglite järgi ei tohi võistlussõitude vahel selle positsiooni inimest vahetada. Soodimehi võib. Silveri töökohustused ei luba tal 100% kohal olla ja selle koha sai endale Marko.
Treeningute ülesehitus
Tavaliselt veetsime järvel umbes 2h. Pluss sadamas ettevalmistuseks ja hiljem laeva korda seadmiseks kuluv tunnike. Esimese korra sõitsime koos Johniga. Tema tegi sadamast väljasõidu ja sildumis-manöövrid, aga ülejäänud aja olin roolis mina. Tema karm kuid õiglane pilk kuklas :) Selline korraldus sobis hästi, sest üksi poleks ma seal midagi teha osanud... Teiste juhendamisest rääkimata.
13. mai oli pöördeline päev (tegelikult oli see juba teine trenn), kui John teatas, et me Heddi, Marko ja Lauriga sõidame MannJaana ehk suurema purjekaga ja tema tuleb Cumulusega kõrvale meid kottima. Mul oli korraks päris ärev olla. Järvele jõudes aga enesekindlus pisut taastus, sest tegelikult teadsin ju küll, mis vaja teha on. Lihtsalt ma polnud varem pidanud neid otsuseid ise vastu võtma. Ülesandeks näitas John meile kätte kaks märki, mille ümber me "soolikat" sõitma pidime. Ma ütleks, et saime esimese omapäi sõidu kohta päris hästi hakkama ja ainult ühe korra sõitsime meremärgile otsa. Õnneks laev ühtegi kriimu ei saanud ja märk jäi ka sinna püsti, kus ta olema pidi. Viga tekkis sellest, et me ei osanud veel laeva kabariite, tuule tugevust ja lainete mõju õigesti hinnata ning üritasime märgist liiga lähedalt mööda sõita. Tuul ja laine kandsid suure purjepinnaga suure laeva minu arvestatud trajektoorilt kõrvale.
Ülejäänud trennid toimusidki sarnaselt. Mõnikord, kui ajad paremini klappisid ja meid rohkem oli, jagasime tiimid kahe laeva vahel ära ja püüdsime omavahel võistelda. Aga kuna laevad on nii erinevad, siis tegelikult väga ärevaks ei läinudki. MannJaana oli igal juhul kiirem. Isegi, kui meeskonnaks oli kamp algajaid.
Üllatustrenn RS Teradega
Ühel õhtul kui meil oli trenniaeg kokku lepitud, aga tuult eriti polnud, olime peaaegu loobumas, kui Johnil tuli hoopis vallatum mõte. Järgmisel päeval pidi ta Viljandis väikeste RS Tera paatidega laste promo-üritust tegema. RS Tera on sisuliselt tänapäevane Optimist. Ühe purjega ühele inimesele mõeldud pisike purjekas. Laevad olid nii uued, et polnud isegi veel kile seest välja võetud ja kõik soodid, seeklid, purjed, poomid, mastid ja muu mudru tuli meil endil kokku panna.
Olime trennis neljakesi - Lauri, Marko, Merle ja mina. Terasid oli kolm, seega tegime sõite vahetustega. Ülesandeks oli sõita stardilaeva (Cumuluse) ja ühe toodri vahel vastupäeva kaks ringi. Samamoodi kahe märgi vahel tuleb meil ka võistlusel purjetada.
Tundsin esimest korda, et ma hakkan lõpuks ometi päriselt aru saama, mis ma teen. Väikese paadiga on iga liigutus kohe tunda, mitte nagu suurematel jahtidel, et keerad korra rooli ja ootad siis oma pool minutit, mis juhtuma hakkab. Väike paat ei andesta ühtegi viga. Veidi valele poole kallutamine või järsem liigutus võib lõppeda suplusega. Tol õhtul väga suurt tuult polnud, niiet meist mitte keegi ümber ei käinudki. Kahjuks. See kogemus meil ongi saamata... Aga hiljemalt võistluse ajal see siiski juhtub. Ma olen täitsa kindel.
Viimane trenn ja esimest korda omapäi järvel
Eile juhtus täitsa kogemata nii, et viimases trennis lendasid pojad pesast välja. Tegime Silveri, Marko ja Lauriga esialgu väikse ringi järvel koos koju kiirustava Johniga. Õhtu oli nii mõnus - päike soe ja tuult eriti polnud,et meie ei tahtnud kuidagi veel koju minna. Leppisime kokku, et laevateelt välja kivide otsa ei sõida, purje pakime pärast sõitu kenasti ära ja võtme jätame mati alla. Suurema tseremooniata andis ta seega laeva meie hoolde ja alles autoga koju sõites taipasin, et see oli esimene kord, kui jahi roolis olin ja Johni isegi mitte läheduses polnud. Päris uhke tunne :)
Kõige tähtsamad õppetunnid:
1. Roolimees peab end väga selgelt väljendama. Mitte et "Laske järgi või tõmmake peale või tehke midagi"... Käskluse adressaadi nimi ja konkreetne ülesanne ühte lausesse!
2. Maru rahulik tuleb olla. Kui kreen läheb liiga suureks, tuleb keerata vastu tuult või paluda soodimehel grooti järgi lasta.
3. Manöövrid tuleb minusugusel käpardil veel enne soorituse tegemist läbi mõelda. Muidu võib näiteks roolipinniga ribidesse saada ja paar nädalat rannahooaja alguses käelaba suuruse sinikaga kõhul ringi käia...
4. Inimestele, kes pole varem purjeka peal käinud, tuleb enne väljasõitu pisut põhilisi asju seletada. Näiteks, et laev peabki kreenis olema ja et laevas liikudes peaba alati üks käsi kusagilt kinni hoidma.
5. Purjetamine on maailma kõige ägedam hobi :)