Ilm oli s***.

Esimest korda Võrtsjärve regati ajaloos (vähemalt keegi vanematest olijatest sellist olukorda ei mäletanud) juhtus, et 6st võistluspäevast oli purjetada võimalik ainult kahel. Meie jaoks tähendas see, et pidime kõik oma võistlussõidud ära tegema ühe päeva jooksul ja eksimisvõimalus oli nullilähedane. Polnud aega vigu analüüsida ega järgmiseks sõiduks strateegiat muuta. Iseenesest oli meil tsikkidega lihtne plaan - mitte eriti riskida ja poisse segada vaid rahulikult ja kindlalt oma sõitu sõita. Manöövrid enne sooritust kiirelt läbi rääkida ja üldse maru rahulik olla.

Tuul oli tunduvalt tugevam, kui me harjunud olime ja lained suuremad, kui me Võrtsjärvel näinud. Paadid täitsa võõrad ja elevus suur. Reeglitest tegi Mats meile küll ülevaate, aga kohati oli see nii detailne “kokkuvõte”, et iga järgmine reegel tühistas eelmise ja tunni pärast starti minnes oli ikkagi kõik sassis või meelest läinud.

Trennisõidud lisasid veel (liigset) enesekindlust.

Üldiselt toimis kõik hästi. Kui välja arvata, et me juba enne kanalist välja saamist hooga umbes 3-4 meetri sügavusele pilliroogu kihutasime, sealt ennast omal jõul mööda roogu välja vedasime, samal ajal Johni sarjates, et “Kõva treener küll. Näeb ju, et me hädas oleme, aga appi ei tule!”. Ja siis möönsime, et Johnil on ikka päris raske meile järele tulla, kui teise paadi roolirautis (see metallist junn, mis roolilaba jahi küljes hoiab) ära murdunud oli.. Ehksiis pärast seiklusi pilliroos läksime hoopis meie Merle ja Hetsiga Johnile ja Aivarile appi.

Vanadel purjetajatel kulus ainult paar tundi, et paadile uus roolirautis leiutada ja meie trennisõidud jätkusid. Poisid said meilt kõik sõidud piisava edumaaga pähe ja meie enesekindlus tõusis veel paar pügalat. Karta on, et poiste tiimis tekkisid kerged pinged, aga nagu hiljem selgus, polnud viga neis.

Foka soodid jooksid läbi spinnakeri blokkide.

Kordan siinkohal uute lugejate jaoks üle, kuidas see võistlus toimus. Tegemist oli match race formaadiga ehk kahe võrdse jahi ja võrdsete meeskondade võistlusega. Kokku võttis mõõtu 3 võistkonda. Sõitsime kaks korda kummagi vastasega - seega kokku igal meeskonnal 4 sõitu. Võitjaks osutus see meeskond, kellel kõige rohkem võite kogunes.

Esimese sõidu sõitsime tüdrukutega trenni ajal tuttavaks saanud paadiga. Tegime poistele pika puuga ära, aga paraku jäi see ka meie viimaseks võiduks tol päeval. Teiseks sõiduks saime uued vastased ja uue purjeka. Järsku oli kõik valesti. Paat ei liikunud nii nagu enne - vastu tuult ei saanud piisavalt tihedalt sõita. Samal ajal nägime, kuidas teine paat, mille meeskond polnud (meie tagasihoidlikku purjetamiskarjääri arvestades) pooltki nii kogenud, lihtsalt eest ära sõitis.. Kolmandas sõidus jätkus sama jama, kuni teise ringi alguseni, kui Merle lõpuks avastas, mis valesti oli. Keegi oli foka soodid läbi spinnakeri blokkide vedanud. See tähendas, et meil ei olnudki võimalik fokat (eespurje) piisavalt peale tõmmata ja sellepärast ka mitte normaalset vastutuule kurssi sõita. Niipalju siis võrdsetest paatidest… Viimaseks sõiduks jõudsime selle “väikse” vea parandada ja läksime taaskord kokku oma poistega.

Svert kiilus kinni

Viimane sõit oli märgatavalt tasavägisem. Paadid olid enamus aega külg külje kõrval, kord meie ees, siis jälle poisid ees. Lõplikult kaotasime oma võiduvõimaluse esimese ringi lõpus alltuule märki võttes. Tegelikult oli see svert (pmt nagu kiil, aga üles-alla liigutatav) juba algusest peale käinud väga raskelt. Kamandasin plikad küll aegsasti enne märki sverti sisse lükkama, et jahi juhitavus taastuks, aga tsikkide jõud ei käinud üle ja jäime sellega siiski pisut hiljaks. Me oleks väga napilt ümber käinud. Õnneks jäime küll püsti, aga kaotasime piisavalt aega, et enam me poisse kätte ei saanudki.. Finišisirge lõpuks olime neile küll üsna lähedal, aga möödumiseks enam aega polnud.. Järvelt tulles oli tunne, nagu oleks maratoni jooksnud. Terve keha oli väsinud ja pea paks. See adrenaliinitulv, mis meid vee peal valdas, tegi oma töö. Aga nii kuradi vinge oli!

Kokkuvõtteks - elu õpetab. Ka purjetamist.

• Neljast sõidust ühe võitsime, 2 korral saime täiega ja ühel korral napilt kotti. Oma poistega on seis siiski 1-1.
• Ümber ei käinud. Sellest on tegelikult isegi natuke kahju, sest kogemuse mõttes oleks see päris ohutu koht olnud.. Päästepaadid ja teised purjetajad ümberringi.
• Foka soodid ei jookse meil enam kunagi läbi spinnakeri blokkide.
• Sverdi liikumist kontrollime ja sisse laskmist alustame veel varem.
• Tehnilisi erroreid on peaaegu võimatu vältida. Midagi alati juhtub.
• Enesekindlusega enam ei laiuta niimoodi..

Õhtul istusime kõik koos oma kämpari ees ja sõime esimese purjetamisvõistluse eduka lõpu puhul torti. Kuigi hing siiani veidi kriibib. Eks see vist tähendab, et järgmisel aastal lähme võitma :D